Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi, 
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…

Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu… 
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...

Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi! 
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…

Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südame vaigistust ja eluhimu…

Talv soovib häid ja ilusat Jõule
ja kingib ta rahu, vaikust ja rõõme ...
Talv õpetas mind uuesti looma luuleid
ja kinkis nii palju toredaid muljeid.

Ta õpetas, kuidas nautida elu
ja tormises ilmas märgata ilu. 
Ta kustutas mälust probleeme ja mure
süütas ta minus lootuse tunde.

Siin jälle mu süda on rõõmus ja rahus,
ta unustas nüüd hooli ja ilmaasju ...
Mu silmad nii säravad uuesti õnnest,
Ja pisarad tilguvad, kuid ainult rõõmust.

Talv… unenäo kõikvõimas haldjas, 
mis hoiab asu nii metsas kui väljas...
Talvele tänu tasakaal on mu hinges,
ta elustub tuhast Morpheuse riigis.

/25. detsember 2014/